heh, ma sõidan neljapäeval nahui. ja kui ma tahan täisväärtuslikku puhkust nautida, siis peaks ma mõnda institutsiooni pommitama nii sõnaliselt kui füüsiliselt.
ma olen uimas. karu talveuni on minuni jõudnud. ainult sööks ja magaks. vahe peal teeks trenni ka. meeleeetu väsimus ja kurnatus.
siia pole mõtet kirjutada, sest et ma oskaks ainult lalised ja haliseda. seega, kui kõik on korras, siis võib millelegi muule mõelda ja sellest rääkida.

our hopes and expectations.

oi, kuidas ma ootan ühte päeva.

kõik on tuksis.

elu

Omfg, ükski inimene ei saa olla nii ükskõikne praeguste hetkesündmuste suhtes kui mina.

Ma ei kannata enam ära seda rutiini. Ja ma olen nii väsinud. Ma ainult magaks ja vegeteeriks viimasel ajal, kuigi trenni ärajäämise suhtes olen ma alati vihane, siis enese liigutamine pole mu lemmikasju enam.

Mitte midagi ei toimu. No muidugi tublidel inimestel on alati käed tööd täis ja nad ka jõuavad kõikjale, aga mul on enda soojas hoidmisegagi juba tegemist ja raha meeldib mulle ka omada, mitte pidevalt seda kuskil kulutada.

Seega kõik seisab.

Muidugi, tunneli lõpus on valgus.

Laupäeval on turniir ja Rassu sünnipäev ning issi lubas lähitulevikus mu ligi 10-päevasele suusareisile, kui mitte pikemale, viia. Järjekordne hetk taaselustumiseks.

Ma tunnen, et lendan, ma tunnen, et taevas on haaranud mind.

Eretil on täna sünnipäev. Elagu Eret.

Igatahes, mu paremakäe kolm näppu on sussid püsti ja ootavad kindaid. Minu suureks õnnetuseks on digilaud katki ja ma ei saagi oma pohmakapäeva veeta joonistades, mis on tegelikult üsna masendav. Samuti ei leia ma kaamerajuhet uue Photoshopi materjali jaoks. Aga ei see midän.

Pidu oli tore. Hoolimata sellest, et kõik Ereti sõbrannad on debiilikud, välja arvatud Gerda ja muud inimesed, kes on ka minu sõbrad. Ladies night.!. Me trippisime Nelega linna karaoket laulma, aga välja kukkus üks Blow Job, siider ja kohv. Ja Blow Job on maailma parim shot, kui mitte kõige parem, siis kindlasti üks parimaid. Ja ma ei ostnud seda nime pärast vaid asjade pärast, mis seal sees olid. Karaoket Tonicus reedeti ei laulda ja seal on jube palju koledaid ja pakse naisi. UHHHH, fatylicious.

Ja Nele vend oli ka seal koos oma kahe sõbra ja sõbrannaga.

Igatahes. Tagasijõudnud Ereti maja ette leidsime sealt ka Kiku, kes oli väga sügavamõttelise taksosõidu teinud Kakumäelt Lasnamäe lõppu 250 krooni eest, selleks, et Gerda juures magada. Ja kuna mu orienteerumisoskus Lasnamäel on väga kesine, ei saanud me ka süüa osta. Üle jäi ainult magada.

Jooge Gera viina. Endiselt. ÄÖÖÖÖÜÜÜÕÕÕUUUÄÄÄÄK.

Kui on soovi pidu näha ja mitte magada, siis ärge jooge.

Esimest korda elus põdesin ma keset pidu pohmelli ja see möödus umbes tunni ajaga, mil ma oli jälle jalul ja Vana Tallinn näpus.

Aga kuna tegemist ei ole alkohooliku pihtimustega, siis teeks ka teise reklaami.

Kuulake Kuku raadiost laupäeval kell 12 Keskpäevatundi. Mina siin juba harin end. Muidugi ma läksin liiga hoogu ja kuulasin ka mõned eelnevad osad ära.

Põhimõtteliselt mõni mehhaanik võiks tulla digilauda parandama, sest et mu isa on niii vihane. Mu väikevend, kes selle ära on osavalt lõhkunud on sügavalt veendunud, et jõuluvana niikuinii tõi selle ja keegi ei pea muretsema. Issi ju ei maksnud.

(RENÉ, ära loe seda, mis õde just kirjutas)

Aga jah, üli lahe oled, tänks mees.

tsükkel.

Pingutused alkoholist vabaneda ja ta sinna paika jätta on ülearused ja ei vii kuskile.

Pingutused tõusta varem kui kell 2 on liiga kõrged ootused ning ei vii kuskile.

Lamp. Pole olnud lahedamat/mahedamat vaheaja algust. Ma lihtsalt olesklen. Olen ja ei ole.

homme on jõulud.

Ma ei leia või ei tahagi leida endas jõulurõõmu või mingit sellelaadset meeleolu. Kuulan rahulikku mitte jõulu muusikat ja külmetan. Mingisugune keha osa on alati mul jääkülm, kas siis nina, näpud või süda(see pidi siia tulema, sest et ma avastasin riimi), tegelikult siiski varbad.

Kogu see möll, mis mu ümber keerleb. Pühade vaimustuses inimesed, nende totakad kingikotid etc. Mul ei ole tuju.

Eile ma käisin piljardit mängimas, lisandus paar õlle ja lõpuks ka mõned viinaringid. Ma avastasin end järjekordselt mingitest "what if..." mõtetest. Aga kogu selle aktsiooni tagajärjeks oli tänahommikune paha-olla-tunne, mis kulmineerus Kaarli kirikus. Õnneks oli programm üsnagi õnnestunud ja mu tähelepanu keskendus muule kui mu enesetundele.

Kogu aeg on selline tunne, et miski on tegemata või midagi peaks tegema. Ma tean täpselt, et ma peaks maja koristama, pärast mida, ma peaks enda toa ära koristama. Aga vaevalt mul paha olla on, et maja koristamata on.

Kõige selle lõpetuseks tahaks ma täna tähistada suurepärast tunnistust, millel oli vaid viis nelja ja ülejäänud viied, aga, kes see jõuluhommikul siis pohmellis on.

Mu paremakäe sõrmed hakkavad vaikselt mu juurest lahkuma. Neil on külm.

and i can't see today.

Eile oli väike reality shokk. Ma enam ei joo võõraste inimeste jooke, kui need mu jalad alt murravad nii, et ma hommikul lappan pilti kokku, mis siis et tunde, mida meenutada on vaid paar. Igatahes, seda ma enam ei tee. Nüüd võib-olla sain aru, miks emmed ei luba võõrastelt onudelt kommi võtta.

Mida vähem ma aga joon nädala sees, seda hullemaks lähevad nädalavahetused. Creepy stuff.

Agaaa, ma tahaksin öelda seda, et KOLMAPÄEV. FUCKYEAH, ma saadan kõik nahui ja mul on niii pohui.

Ja siis on paar asja, millest ma niiiii rääkida tahaks, aga ma ei oska. Selline imelik tühjuse tunne on sees. Kõik kohad, kus ma käin või niisama olen, on jube toredad, aga ma ei tunne mitte midagi. Automaatne režiim või siis autopiloot valitseb. Selline tunne, kui sa kõnnid õhtul purjus peaga koju, suits käes ja jalad viivad sind mõtlemata koju. See tunne on kogu aeg. Nii reedel, kui esmaspäeval koolis kui ka kolmapäeval trennis. Sellel pole mitte mingisugust vahet, mis toimub. Ma huvitun, aga kunstlikult.